| |
 |
|
| |
|
|
| |
Ajalugu
|
|
| |
    
|
|
| |
Vesipiibu kodumaaks peetakse ekslikult Türgit, tegelikult on see kaunis ja huvitav ese pärit Indiast, kus arvatavalt enam kui 500 aastat tagasi meisterdati esimene kookospähklikoorest tehtud piip. Just seda Indias loodud piipu peetakse tänapäeva vesipiibu prototüübiks, mis hoolimata oma primitiivsusest kogus populaarsust niivõrd, et levis kaupmeeste ja väljarändajatega edasi pea kõigisse Araabiamaadesse.
Iraan, Türgi, Kreeka, Egiptus, Süüria, Jordaania, Liibanon, Tuneesia, Liibüa, ja Afganistaan on tänaseni paigad, kus vesipiibu tõmbamine on tee- ja kohvishop'ides tavaline ja välja on arenenud oma vesipiibukultuur. Tõeline revolutsioon toimus aga tõepoolest Türgis, kus aastasadade vältel kujunes vesipiibu tõmbamisest kultuuri osa koos rikkalike traditsioonide ja rituaalidega. Türklased täiendasid oluliselt vesipiibu ehitust ja tehnoloogiat ning lisasid kaunistused ja graveeringud. See ei olnud kaugeltki mitte ainult tarbeese, vaid tõeline kunstiobjekt.
Erilise populaarsuse saavutas piip Murat IV valitsemisajal (1623 -40). Siis hakati tänapäevaseid vesipiipe ametlikult tootma ja spetsiaalsete tubakaseadustega määrati ära reeglid ja rituaalid, mida vesipiibu tõmbamisel pidi järgima. Kõik piibuga seonduv käis kindlate reeglite järgi ning isegi tubaka süütamiseks ja kustutamiseks olid oma kindlad õpetussõnad. Kui märgati kedagi, kes seda õigesti ei teinud, kutsuti süüdlane korrale. "Tee enesele ja oma pühitsetud piibule see teene ja osuta au, et puhud sütele oma hingeõhku, et neid hõõgvel hoida," seisis kirjas näiteks piibutõmbamise õpetuse lõpus.
Vesipiibul on olnud tähtis roll isegi diplomaatilistes suhetes. Pärast Ottomani Impeeriumi ja Prantsusmaa diplomaatilist kriisi 1841 aastal tegi sultan Prantsuse saadikule ettepaneku tõmmata piipu. Rituaali motoks sobiski hästi mõte, et kui on olnud aega piip ära tõmmata, on olnud aega mõtelda - järelikult oskad edasi tegutseda.
Nauding, mida see väga lihtne ja samal ajal nii kaunis riistapuu andis, oli inimeste jaoks lausa uskumatu. Rõõm tundus ilmselt seda suurem, et vesipiip oli karmis islamireligioonis pea ainukeseks lubatud inimlikuks nõrkuseks. 19.-20. saj muutus vesipiip populaarseks ka Euroopas, kujunedes salongiõhtute ja intellektuaalide koosviibimiste elegantseks osaks.
|
|
| |
|
|
|
|
|
|
