| |
 |
|
| |
|
|
| |
Kultuur
|
|
| |
|
|
| |
Üheski riigis ei nimetata piibutõmbamist lihtsalt
suitsetamiseks vaid auväärseks osaks selle maa traditsioonidest,
kultuurist ja elulaadist. Rituaali erilisust näitab seegi, et samal aja
on lubamatu mingi muu tegevusega tegeleda, olla tähelepanematu oma
sõprade suhtes või unustada kõige olulisem - peatada aeg
enesepuhastuseks ja mõtisklusteks. See on püha hetk.
Tähelepanuväärne
on seegi, et piibu juurde ei kutsuta iial võõrast inimest, keda ei
usaldata või ei peeta sõbralikuks. Oma aega ja sõprust jagatakse vaid
kõige olulisemate inimestega.
Alati kiirustava eurooplase
jaoks võib vesipiibu tõmbamine algul näida tüütult aeganõudva
tegevusena, nagu ka näiteks teejoomistseremoonia. Kuid olles seda paar
korda katsetanud mõistad, milline tohutu väärtus on traditsioonidel,
ajal ja inimestel. See on kahtlemata elu - ja mõtlemisviisi osa.
Araabiamaades peetkase eakamate tõmbajate seas parimaks musta, nn. "mee" tubakat. Pehme maitse ja peene aroomi saavutamiseks on seda tumedat tugevamaitselist tubakat pestud ja uhutud mitmeid kordi. Nooremad eelistavad rohkem Egiptuse ja Bahreini mahedamaitselist õuna - või kirsitubakat. Eurooplaste maitsemeel langeb üldjuhul rohkem kokku nooremate araablaste omaga.
Järgnevalt pakume lühikest kokkuvõtvat kirjeldust erinevate maade vesipiibukultuurist.
Vesipiip
on sealkandis populaarne nii meeste kui naiste hulgas, samuti
harrastavad seda nii noored kui eakad liibanonlased.Võib öelda, et ta
sümboliseerib nii perekondlikku heatujulisust, meelerahu kui ka
harmooniat. Pikkadel sõja-aastatel tõmbasid liibanoni naised seda koos
perekonna ja naabritega all keldrites. See oli nagu lähedane kaaslane
sel süngel perioodil. Kokkuvõtteks võib öelda, ettänapäeval on
vesipiibu kasutamise kombest kinnipidamine seal maal nagu omamoodi rahu
sümboliks. Seda eksponeeritakse kohvikute ja restoranide terrassidel ja
muudes avalikes paikades. Samuti korraldatakse suuremat sorti
vesipiibufestivale.
Ammanis, Jordaania
pealinna lääneosas on arvukalt kohvik-poode koos piibutõmbamise
võimalusega. Neil on avarad terrassid ja keerukad kaunistused. Need
kohad on kohalike hulgas vägagi populaarsed. Linna idaosas on valdavalt
teist tüüpi - idamaa stiilis kohvikud. Ammani kohvikute omapära on see,
et nad asuvad enamasti hoone ülemistel korrustel, kuigi neile leiduks
ruumi ka alumistel. Ülemistelt rõdudelt avaneb ümbruskonnale parem
vaade, selles see konks ongi.
Seal on hästi
arenenud piipude tootmine ja neid eksporditakse ka teistesse maadesse.
Arvukalt kauplusi on üksnes sellele tootele spetsialiseerunud. Süüria
kohvikutes on küllaltki tavaline mängida lauamänge ja kaarte ning
tõmmata samal ajal piipu. Nende kohvikute ruumikujundus on võrreldes
Jordaania omadega tagasihoidlikum. On olemas isegi juuksurisalonge, kus
kliendid saavad sel ajal kui juuksur nende soenguga tegeleb, vesipiipu
tõmmata. Mõnes kohvikus on veel säilinud väga vana, nn. Jutuvestja
traditsioon. See käib nii, et hämaruse saabudes jutuvestja tuleb, istub
tugitooli ja asub pajatama vanu legende. Sellised jutud on harilikult
pikad ja vesipiip aitab külastajail seda paremini nautida.
Seal
oli vesipiip ülipopulaarne 19 saj. algul. Kuid ka tänapäeval kuulub see vaieldamatult kohaliku kultuuri juurde. Sealne vesipiibukultuur erineb teistest selle poolest, et Türgis ei ole kombeks piibutada kohvikute terrassidel. Piip on aga praktiliselt kõigil türklastel olemas ja seda kasutatakse kodus ja ka äride tagaruumides väikeses sõbralikus seltskonnas, juues kõrvale ülimalt maitsvat kohaliku päritoluga õunateed.
Tuleb märkida, et Türgi on ka maa, kust vesipiip
sai sellise kuju, nagu me teda tänapäeval tunneme, nii umbes 500 a
tagasi.
Eelmise sajandi alguses moodustasid
vesipiibu tõmbajate seltskonna peamiselt 20-40 a vanused Kreekasse
sisserännanud immigrandid Türgist. Immigrandid tunnetasid teravalt
erinevate kultuuride konflikti ja seetõttu oli nende jaoks mõnusaks
pelgupaigaks väike kohvik-pood, kus sai juua tõelist türgi kohvi ning
kus kohviku omanik pakkus ka vesipiipu. Peatselt tossutasid ka kreeklased ise immigrantidega koos vesipiipu ja jõid kanget musta kohvi selle kõrvale.
See on
kindlasti kõige tuntum vesipiibumaa. See komme hakkas seal levima 17
saj. alguses ja muutub järjest populaarsemaks. Ilma tänavapilti ja
kohvikuid ilmestavate piibutõmbajateta on Egiptust raske ette kujutada.
Seda tõmbavad igast vanusest ja soost inimesed ja praktiliselt igal
pool. Paljuski tänu Egiptuse märkimisväärsele filmitoodangule, mida
regioonis ohtralt levitatakse, on piibutamise menukus tõusnud ka
näiteks Tuneesias, Süürias, Liibanonis ja Jordaanias. Seal on vesipiipude tootmine väga oluline tööstusharu, eristatakse kahte tüüpi tehaseid: 1. Neid mis toodavad piipe turistidele, kus kvaliteedile vähimatki tähelepanu ei pöörata (isegi kui õnnestub leida ilma suuremate väliste defektideta ja enam-vähem koospüsiv piip, siis ei hakka see kunagi normaalselt tööle, kuna ta pole selleks lihtsalt mõeldud). 2. Kvaliteetpiipe valmistatavad tehased, mis varustavad kodumaiseid asjatundlikke kliente. Meie andmetel on sellesse kategooriasse kuuluvaid tehaseid kogu Egiptuses vaid 3, kaks neist Kairos ja üks Alexandrias. Nende toodang on oluliselt kallimast hinnaklassist, kuid mõeldud ka kestma ja seejuures ilus välja nägema.
Piibu ja klaasi
vee eest küsitakse kohalikele mõeldud kohvikutes enamasti 2 naela, kalleim hind mida olen
kuulnud oli 6 naela. Turistidele mõeldud kohvikutes on hinnad 5 - 10 naela.
Ei saa jätta mainimata, et vesipiip.ee meeskonna lemmikkoht piibutamiseks on Naama - Bay peatänava lõpus asuv Panorama.
Vesipiip jõudis sinna umbes samal
ajal kui Egiptussegi - 17 saj. algupoolel. Piibud olid väga uhked,
kaunistatud kulla, hõbeda, merevaigu ja korallidega. Praegusel ajal
tekib õhtu saabudes paljudel tänaval jalutajatel - kui tänavalaternate
helenduses võib näha puudel apelsine ja peakohal kõrguvad palmid -
igatsus mõnusa looduslähedase atmosfääri järele. Seda saab nautida
vabaõhurestoranides, kus õhtusöögi järel tuuakse lauda vesipiibud.
Kasutatakse peamiselt õunatubakat. Paljudel külastajatel on aga kaasas
oma lemmiktubakas.
Tänapäeval tõmmatakse seal
peamiselt kas õuna -või meetubakat. See viimane on väga kange ja võtab
mittesuitsetajal kohe pea ringi käima. Viimastel aastatel on seal turistidele mõeldud kohvikutes kahjuks hakanud levima trend, et piip täidetakse kohaliku Tuneesia tubakaga, mis on koleda maitsega. See tubakas ongi toodetud ainult turistidele mõeldes. Nagu Egiptuseski on ka Tuneesias kahte sorti vesipiibutehaseid - rumalatele turistidele ja kohalikule asjatundlikule klientuurile spetsialiseerunud. Nüüd on nad astunud veel sammu kaugemale ja hakanud tootma ka turistitubakat. Ise nad tarbivad ainult korralikku tubakat, aga turistile sokutatakse kohalikku jubedust igal võimalikul juhul, kuna see on neile oluliselt odavam kui korralik tubakas. Soovitame tungivalt külastada ainult kohalikele mõeldud vesipiibukohvikuid. Kõrvale pakutakse teed (mis on
ülihea) või kohvi (kesisevõitu). Kohvikutes külastajatele piipu
pakkudes pealepandava tubakaga ei koonerdata ja nii kestab üks piip
keskmiselt terve tunni. Kohvikuid on nii rikkamale kui vaesemale
elanikele. Lihtrahva hulgas populaarsemaid kohvikuid iseloomustab see,
et istutakse peamiselt kohvikuruumis sees, tihedalt koos ja vaadatakse
mõnd kohalikku seebiseriaali, samuti on nendes kohvikutes tohutult
lärmakas. Teist sorti kohvikud on sellised, kus piibutamine käib
põhiliselt välisterrassidel, kust avaneb tihti ka hea vaade. Nendes
kohvikutes käib enamasti soliidsem seltskond kes räägivad vaikselt
ärijuttu või vahest mängivad kaarte. Esmakordselt Tuneesias viibijale
teadmiseks, et ühe piibu ja tee eest on tänavakohvikus mõistlik maksta
1,2dinaari. Piipu on võimalik lauda tellida ka mõnedes suuremates
ööklubides, kus hind võib ulatuda 5-6 dinaarnini.
Ka
sel maal on vesipiibukultuuri raske kahe silma vahele jätta. Kui mujal
vahemere regioonis tähistab vesipiipu sõna shisha või narghile, siis
siin tuntakse teda nimega mede`a . Kuna Jeemenis on väga levinud nn.
Qat kasutamise traditsioon kohtas vesipiip oma levima hakkamise
algusaastatel seal tugevat vastasseisu. Teda peeti sissetungijaks
vanasse kultuuri. Ajapikku on sellest üle saadud - see lihtsalt ületas
teise kultuurilise tausta ja osutus elujõuliseks. Ta pole Qat - i küll
välja tõrjunud kuna nende kasutamisel on palj ühiseid punkte ja
seetõttu kasutavad paljud jeemenlased neid tänapäeval mõlemat.
Vesipiip
oli sahhi õukonnas väga suure au sees. 1901.a. hinnati sahhi isikliku
piibu väärtuseks 2 milj kuldfranki!!! Kuulus prantsuse rändur Jean
Chardin, kes rändas läbi Pärsia (tänapäeval Iraan) ajavahemikus
1673-1677, on kirja pannud suurepärase vesipiibutraditsiooni
kirjelduse. Praeguses kaasaegses Iraanis vesipiipu nautiv elustiil
jätkub. Terved perekonnad külastavad nädalalõppudel ühiselt
traditsionilisi teemajakesi, mille õhkkond on pidupäevaselt meeldiv.
Istutakse maas vaipadel, juuakse teed, suitsetatakse piipu ja
lobisetakse vabalt ja mõnusalt.
See maa on juba
kaugest ajaloost tuntud oma omapäraste vesipiipude suitsetamise
poolest. Just Indias leiutati väga kauges minevikus tänapäeva vesipiibu
esiisa. Ta oli küll primitiivne ja mitte nii ilus kui tänapäeval, kuid
saavutas siiski suure populaarsuse. Indiast levis see edasi Iraani
(Pärsia) ja sealt edasi kogu araabiamaailmasse. Praegusajal tuntud
ilusad suured vesipiibud mis igal pool levinud on, on türklaste
edasiarendus vanast India piibust. Ka praegusaegsed India piibud on
pisikesed ja suhteliselt näotud - nad on oma variandile truuks jäänud.
19 saj oli vesipiip väga tavaline kõigi ametnike lõunalaudadel ja piibu
iseloomulikku mulinat võis kuulda hiliste öötundideni. Vanad indialased
ei unustanud vesipiibu suitsetamise kommet isegi siis kui nad reisisid
aastateks välismaale. Toome siinkohal ära ühe tol ajal Indias reisinud
Briti aristokraadi iseloomustuse vesipiibu kohta: See on suurepärane
vaba aja veetmise viis, mis on levinud lugematus hulgas lõunamaades.
Praegusel
ajal on vesipiip seal tagasi. Mõnede arvates on see vanade rahumeelsete
aegade sümbol, enne sõdaderikast perioodi. Afgaanid suitsetavad piipu
läbi rookõrre, mitte läbi painduva maosarnase vooliku, mis on levinud
enamuses teistes maades. Vaasis olev vesi on mõnikord maitsestatud,
mõnikord mitte. Kui enamuses maades kasutatakse tubaka peal selle
kuumutamiseks kas tsitrusepuust või oliivipuust grillsütt või siis
spetsiaalseid kiirestisüttivaid söetablette, siis afkaanid ja hindud
ajavad läbi kuivatatud hobuse- või kariloomasõnnikuga. Vesipiibu
kohapealne nimi on Chillam. Teda kasutatakse peamiselt kodudes või siis
teemajade siseruumis. Huvitav on märkida, et mõnel pool Afganistaanis
tõmmatakse piipu kuivalt, st vaasi ei pandagi vett.
|
|
| |
|
|
|
|
|
|
